Kellele ei meeldiks tervislik ja õnnelik nahk. See muudab meid palju enesekindlamaks, positiivsemaks ja lubab hommikul peegli ees rõõmsalt vastu võtta uus algav päev. Tänu keemilistele koorimistele nahahoolduses on särav ja nooruslik nahk palju kergemini saavutatav ja taskukohasem, kui seda arvata oskad.
Mida tähendab keemiline koorimine ehk happekoorimine?
Keemilise koorimise eesmärk on nahasõbralikke happeid sisaldavate lahuste abil taaselustada nahka ja selle funktsioone. Selle abil saavutatakse kontrollitud epidermise ja/või dermise osaline eraldumine naha meditsiinilise ja esteetilise paranemise eesmärgil [3, 5]. Naha koorimisele ja pindmiste kahjustuste eemaldamisele järgneb uue epidermise ja/või dermise koe taastekkimine [3]. Peamised keemilise koorimise protseduuri eelised on järgmised:
stimuleerib kollageeni ja elastiini tootimist, et nahk oleks rohkem pingul,
ravib hüperpigmentatsiooni ja melasmat ning ühtlustab nahatooni,
rahustab põletikulist aknet ja ennetab uute löövete teket,
vähendab armide nähtavust ja parandab nahastruktuuri,
parandab naha vananemisilminguid ja muudab tuhmi naha nooruslikult säravaks [8].
Mille järgi eristada keemilise koorimise protseduure?
Keemilisi koorimisi liigitatakse selle poolest, kui sügavale nahka nad läbi tungivad, kolmeks: pindmised, keskmised ja sügavad. Läbitungimise sügavus määratakse lahuse konsentratsiooni, pH ja kasutatavate hapete järgi. Lisaks sellele mängib keemilise koorimise tugevuse osas rolli protseduuri teostamise anatoomiline asukoht, epidermise terviklikkus ja naha paksus ning veel ka naha eelnev ettevalmistamine, protseduuri läbiviimise tehnika ja lahuse mõjumise aeg [6, 8].
Pindmised happekoorimised on sobilikud kõikidele Fitzpatricku skaala nahatüüpidele. Taastumine on kiire ja uut protseduuri võib teostada juba 1-3 nädala pärast. Tavaliselt tulebki protseduuri teostada korduvalt [6]. Vastavalt nahamurele ja nahaga sobivusele on võimalik protseduuri läbiviimiseks valida väga erinevate hapete vahel. Pindmise happekoorimise läbiviimisel kasutatakse peamiselt AHA ja BHA happeid [8].
AHA ehk alfa-hüdroksiidhapped on vees lahustuvad ja kuuluvad karboksüülhapete perekonda. Neid saadakse puuviljadest ja teistest looduslikest allikatest, näiteks õunast (malic acid), viinamarjast (tartaric acid), sidrunist ja apelsinist (citric acid), suhkruroost (glükoolhape) ning piimast (piimahape) [5, 6]. Nendest on kõige enam kasutusel glükoolhape, kuna seda on saadaval erinevates vormides, ta on kõige väiksema ja lihtsama molekulaarse ehitusega ning imendub võrreldes teiste AHA hapetega kõige paremini [8].
BHA ehk beeta-hüdroksiidhape on rasvlahustuv [5]. Selle omadusega suudab ta lõhkuda rakkudevahelisi lipiide, mis on seotud sarvestunud keratinotsüütidega. Siia gruppi kuulub salitsüülhape, mida looduslikult saadakse peamiselt magusast kasest (Betula lenta), talihali (Gaultheria) lehtedest ja pajupuu (Salix) koorest. Salitsüülhappega koorimised on eelistatud, kui nahamureks on põletikuline või komedoonakne ning rasune nahk [6, 8].
Jessneri lahus on spetsiaalne dr Max Jessneri poolt välja töötatud kooslus, mis sisaldab endas salitsüülhapet, piimhapet, resortsinooli ja 95%-list etanooli. Seda lahust on kasutatud juba üle 100 aasta, mistõttu on hästi teada selle ohutus ja efektiivsus [9]. Lahust tuleb panna tavaliselt 2-3 kihti, enne kui tekib kerge punetus või nähtav nahaga reageerimine. Patsient võib tunda protseduuri käigus põletavat tunnet [6]. Protseduuri tugevus ja taastumine sõltub sellest, mitu kihti lahust pannakse. Pindmiste protseduuride teostamiseks kasutatakse lahust üksinda [2]. Kuna aga Jessneri lahus eemaldab tõhusalt epidermisest naharakke, siis kasutatakse seda tihti koos teiste koorivate ühenditega (nt TCA lahusega), et suurendada veelgi hapete imendumisvõimet sügavamale naha sisse. Sellisel juhul on tegemist juba keskmise happekoorimisega [6]. Tänaseks päevaks on originaalsest Jessneri lahusest tehtud mitmeid analooge. Näiteks Mediderma MelasPeel tooted on kohandatud Jessneri lahused, mis sisaldavad hüdroalkoholilise aluse ja hüdroksühapete (nt piimhape, sidrunhape või salitsüülhape) segu.
Keskmised happekoorimised on tavaliselt ühekordsed protseduurid või teostatakse pikemate ajavahemike tagant. Naha ketendamine võib esineda rohkem kui 5 päeva ja patsient saab tagasi tööle minna umbes peale nädalast taastumist. Kõige sagedamini kasutatakse selle protseduuri läbiviimiseks TCA 35-50 % lahust. Kui TCA % on alla 30, siis saab sellega teostada pindmist happekoorimist [6]. Keskmise tugevusega protseduuriks võib TCA 35 %-list lahust kombineerida ka näiteks 70 %-lise glükoolhappega, Jessneri lahusega, tahke karbondioksiidiga [5, 6].
TCA ehk trikloriidhape on veeslahustuv selge ja värvuseta lahus, millel ei ole leitud seoseid allergiliste reaktsioonidega või süsteemse toksilisusega. Tema üks peamisi omadusi on nn “härmatise” ehk frosting mustri tekitamine, mis väljendub naha valgeks muutumisega. Erineva happe tugevuse juures on härmatise tekkimine ka erinev. Kõrgema kui 50 %-lise TCA lahusega teostatakse sügavaid happekoorimisi. Sellise protseduuri puhul tuleb olla äärmiselt ettevaatlik põletikujärgse hüperpigmentatsiooni ja armide tekkimise ohu tõttu. Sagedasti kasutatakse tugevat TCA hapet väga lokaliseeritud alal, näiteks atroofilise akne või tuulerõugete armide raviks [6].
Sügavad happekoorimised on enamasti ühekordsed protseduurid, mitte ei teostata ravikuuridena. Protseduuri järgselt läbib nahk paranemiseks 4 faasi: põletiku tekkimine, hüübimine, epiteelkoe taasteke ja lõplik taastumine, mil nahakude kogub tugevust ja elastsust (kollageeni tootmine). Epiteelkoe ehk kattekoe taastumine võtab aega umbes 10-14 päeva ja patsient on valmis tagasi tööle minema umbes 2-3 nädala jooksul. Sügavate keemiliste koorimiste teostamiseks kasutatakse peamiselt fenoolhappe lahust, mis sisaldab 88 % fenooli ja 12 % vett või Baker-Gordon lahust, mis sisaldab 88 %-list fenooli, krootoniõli (3 tilka), heksaklorodifenüülmetaan seepi (8 tilka) ja destilleeritud vett (2 ml). Krootonõli aitab fenoolil sügavamale nahka tungida ja heksaklorodifenüülmetaan seep tasakaalustab fenooli ärritavat mõju [6].
Fenool on puhtal kujul läbipaistev kristalne aine. Fenoolhappe lahus on rasvlahustuv ja imendub väga kiiresti läbi naha süsteemsesse ringlusesse. Patsiendil võivad esineda tõsised kõrvaltoimed nagu südamerütmihäired, neerupuudulikkus ja maksatoksilisus. Seega kui teostajal puudub piisavalt kogemusi, on tegemist väga ohtliku ainega. Protseduuri viiakse enamasti läbi regionaal- või üldanesteesias [6].
Millised on keemilise koorimise vastunäidutustused?
Protseduur on vastunäidustatud nendel inimestel, kellel on aktiivne bakteriaalne-, viirus- või seeninfektsioon; kes kasutavad ravimeid, mis muudavad naha fotosensitiivseks ehk tundlikuks UV kiirgusele; kellel on ebarealistlikud ootused protseduuri suhtes [3, 6, 8]. Konsultatsiooni käigus võiks patsient mainida protseduuri teostajale, kui on varasemalt esinenud põletikujärgset hüperpigmentatsiooni või esineb samaaegselt mõni teine nahahaigus nagu näiteks ekseem, psoriaas, vitiliigo, rosaatsea ja seborroiline dermatiit. Protseduuri teostajale on oluline teada, kui naine on rase või imetab [6]. Keskmise ja sügava keemilise koorimise protseduuri puhul tuleb väga ettevaatlik olla, kui on esinenud probleeme armistumisega, keloidarmidega, nahk on väga õhuke või on pooleli isotretioniini ravikuur [3]. Kõikide keemiliste koorimiste juures on oluline teada, kui palju patsient puutub kokku UV kiirgusega ja nõustada vastavalt, et oleks tagatud maksimaalne kaitse. Lisaks on oluline ära märkida, et suitsetamine aeglustab naha paranemist protseduuri järgselt [3, 6].
Mida saan ise teha selle heaks, et saada keemilise koorimisega maksimaalselt hea tulemus?
Naha ettevalmistamine protseduuriks võiks alata 2-4 nädalat enne protseduuri. Ettevalmistamise eesmärk on eelnevalt sarvkihi õhemaks muutmine, aktiivainete imendumisvõime suurendamine ja naha kiirem taastumine protseduuri järgselt [3, 6]. Tugevamate protseduuride puhul on näidustatud 0.025-0.05 %-lise tretioniini sisaldava kreemi kasutamine vähemalt 2 nädalat enne protseduuri. Tretioniin ehk retinoehape aitab sarvkihti õhemaks muuta ja tänu sellele saavad keemilise koorimise toimeained imenduda kiiremini ja sügavamale [6]. Veel aitab eelnev tretioniini kasutamine lühendada protseduurist taastumise aega [3]. Teised paiksed vahendid, mida võiks ka kergemate keemiliste koorimiste ettevalmistamisel kasutada, on 5-10 %-line glükoolhape, 5-10 %-line salitsüülhape ja aselaiinhape [6].
Koheselt, ka ettevalmistamise perioodil, on oluline tõhustada kaitset UV-kiirguste eest. Selleks on sobilik päikesekaitsekreem SPF 50+, mis kaitseb nii UVA kui ka UVB kiirte eest. Kaitsekreemi kasutamine on väga oluline, et ennetada nahapõletusi, vähendada nahatooni muutusi ja melanotsüütide ehk naha pigmenti tootvate rakkude aktiivsust [5, 6, 8].
Hea protseduurijärgne kodune hooldus tagab naha kiire paranemise ja ennetab soovimatute kõrvaltoimete teket. Oluline on spetsialisti poolt soovitatud õigete toodete kasutamine ja naha niisutamine. Kindlasti ei tohiks nahka hõõruda, koorida või ise eemaldada koorikuid, nahatükke [5, 6]. Meigitooteid võib peale tugevamaid protseduure kasutada kui epiteelkude on terve, pindmiste koorimiste puhul juba järgmisel päeval [6].
Erinevate keemiliste koorimiste valik on väga suur. Oluline on käia spetsialisti juures konsultatsioonis, et leida sinu naha jaoks parim valik. Tehnoloogia arenedes on tugevamad keemilised koorimised järjest rohkem asendunud laserraviga, kuna selle meetodiga on võimalik täpsemini protseduuri sügavust määrata ja esineb vähem kõrvaltoimeid. Ollakse seisukohal, et ei ole mõistlik liigselt nahka kahjustada ja suuri riske võimalike protseduuriga kaasnevate kõrvaltoimete näol võtta. Samaaegselt on aga pindmiste keemiliste koorimiste populaarsus ajas järjest kasvanud, sest see on nahale leebe, kõrvaltoimeid esineb minimaalselt ja teenus on väga taskukohane [8]. Pindmine keemiline koorimine on mitteinvasiivne protseduur ja enamasti on nahakvaliteedi paranemist märgata juba väga kiiresti, näiteks nagu rohkem pingul ja särav nahk. Tõsisemate nahamurede korral on tulemuse saamiseks vaja protseduuri teostada regulaarselt nahaspetsialisti poolt soovitatud ajavahemike tagant. Kui keemiline koorimine üksi ei suuda anda soovitud tulemust, siis on võimalik seda kombineerida ka teiste meditsiiniliste ja esteetiliste protseduuridega [6]. Turvaline ja efektiivne võimalus, kuidas nahka kahjustamata keemilise koorimise protseduuri tõhusust veelgi suurendada, on seda kombineerida LED valgusraviga [1].
Mida tähendab LED valgusravi?
Juba tuhandeid aastaid tagasi kombineeriti vanades tsivilisatsioonides erinevate ravimtaimede ja päevavalguse koostoimet, et ravida teatud nahahaigusi. Alles umbes 100 aastat tagasi lõi Hermann von Tappeiner mõiste "fotodünaamiline toime", et kirjeldada valguse suhtes tundlikuks muutumisel tekkivat hapnikust sõltuvat reaktsiooni. Ta jätkas põhjalikumalt selle uurimist, et arendada välja mõiste fotodünaamiline ravi, ja oli ka teadaolevalt esimene, kes sellist meetodit nahahaiguste raviks kasutas [7].
Valgusraviks kasutatavate valgusallikate valik on väga suur. Üks populaarne valgusallikas, millega on lihtne töötada ja mis on oma mõõtmetelt väike, on LED ehk light-emitting diode [7]. See töötab sellisel põhimõttel, et valgusosakestelt neelduv enegria kantakse üle nahas olevatele valgust neelavatele sihtrakkudele, muutes need aktiivseks ja stimuleerides nende ainevahetust. Seda tehnoloogiat katsetati juba varasemalt, kuid vana põlvkonna LEDide valgus oli väga hajutatud ja liiga laia lainealaga, mille tõttu ei andnud see soovitud tulemusi. Kõik muutus aastal 1998, mil Ameerika kosmoseagentuuri laboris töötati välja nii-öelda “NASA LED”. Seda tüüpi LEDide valgus ei ole enam nii hajutatud, nad on võimsamad ja nende valgusosakesed on täpselt kindlal lainepikkusel, näiteks 633 nm. Nii sai LEDidest kliiniliselt tõestatud efektiivne valgusravi allikas, mis on leidnud kasutust väga erinevates meditsiinivaldkondades. Oluline on aga teada, et kasutatav LED valgusallikas peab kindlasti olema uut tüüpi ja vastama kolmele järgmisele nõudele:
valgus peab olema õige lainepikkusega,
valgusosakeste intensiivsus peab olema piisav, et nende imendumine annaks tulemust,
valgusravi doos (J/cm2) peab olema adekvaatne [4].
Milliseid LED valgusravi meetoteid naharavis kasutatakse?
Fotodünaamiline ravi (PDT) tugineb valgustundliku aine, kindla valgust aktiveeriva lainepikkuse ja hapniku koostoimele. Peamised PDT jaoks kasutatavad paiksed valgustundlikud ained ehk ravimid on 5-aminoleviliinihape (5-ALA) või selle derivaadid (näiteks metüülaminolevulinaat) [7]. Valgusallikaks kasutatakse väga sageli punast LED valgust lainepikkusega umbes 630 nm, aga võib kasutada ka teisi LED lainepikkusi, impulssvalgust või lasereid [10]. Viimase 100 aasta jooksul on PDT ravi arenenud ohutuks ja tõhusaks dermatoloogiliseks ravivõimaluseks aktiinilise keratoosi/ heiliidi, Boweni tõve ja basaalrakuliste kasvajate ravimisel. Kuna ravitaval alal on olnud väga head kosmeetilised tulemused, siis tänasel päeval kasutatakse seda meetodit juba ka fotovananemise, akne, rosaatsea, rasunäärme hüperplaasia ja soolatüügaste ravis. Paikse PDT ravi suur eelis seisneb selles, et on võimalik väga selektiivselt ja tõhusalt suunata ning samaaegselt ravida kahjustusi suurtel aladel, kus armistumise oht on väike või üldse puudub [7]. Kuigi ravitulemused on väga head, siis suureks miinuseks on PDT protseduuriga kaasnev valu. Patsient tunneb üsna koheselt peale valgusraviga alustamist tugevat valu ning see hakkab taanduma alles tunde peale protseduuri teostamist. Valutundlikkus sõltub paljuski ka ravitavast piirkonnast, naha varasemast päikesekahjustusest, nahatüübist, patsiendi soost ja sellest, mida täpsemalt ravitakse. Valutunde vähendamiseks kasutatakse eelnevalt valuvaigisteid ja protseduuri käigus külmakotte ja/või jahutavat ventilaatorit. Protseduuri järgselt tekib nahale punetus ja turse ning mõne aja möödudes ketendus. Paranemine võtab aega tavaliselt mõned nädalad [10].
Erinevalt fotodünaamilisest ravist, mis tekitab torkivat ja põletavat tunnet, ei esine LED valgusravil, mis on teostatud ilma spetsiaalse valgustundlikuks muutva aineta (5-aminoleviliinihape või metüülaminolevulinaat), kõrvaltoimeid [1]. Olulised rakkudes toimuvad muutused saadakse ilma kudesid kuumutamata ja kahjustamata [4]. Hea nahka läbitungiva omaduse tõttu kasutatakse valgust lainepikkuse vahemikus 600 kuni 1300 nm haavade ja kudede parandamiseks ja naha noorendamiseks [11]. Mida pikem on lainepikkus, seda sügavamal kudedes ta toimet avaldab [4]. Kolm kõige sagedamini naharavis kasutatavat valguse lainepikkust on sinine (415 nm), punane (633 nm) ja infrapuna lähedane valgus (830 nm). LED valgusravi nahka noorendav toime saadakse fotobiomodulatsiooni mehhanismi abil. Fotobiomodulatsioon ehk kudede bioloogiline reaktsioon valgusele stimuleerib fibroblastide kasvamist, kollageeni sünteesi ja rakusiseste mitokondrite (raku energiaallikate) aktiivsust. Tulemuseks on nahka tõstev ja pinguldav efekt ning kortsude vähenemine. Patsiendil ei teki protseduuriga seoses valu, turset ega ketendust ehk teisisõnu nahk ei vaja aega taastumiseks. LED valgusravil on väga oluline roll dermatoloogias. See kogub järjest rohkem populaarsust just selle tõttu, et on ohutu, sobib kõikidele nahatüüpidele ja sellega on võimalik ravida väga paljusid erinevaid dermatoloogilisi ja esteetilisi nahamuresid. Lisaks on LED valgusravi võimalik lihtsalt ja ohutult kombineerida paljude erinevate esteetiliste protseduuridega [1].
Tekst: RN Kreete Lumpre
Kasutatud kirjandus:
[1] Ablon, G. 2018. Phototherapy with Light Emitting Diodes: Treating a Broad Range of Medical and Aesthetic Conditions in Dermatology. Journal of Clinical and Aesthetic Dermatology, 11(2), 21-27.
[2] Gozali, M. V., Zhou, B., Luo, D. 2015. Effective Treatments of Atrophic Acne Scars. Journal of Clinical and Aesthetic Dermatology, 8(5), 33-40.
[3] Khunger, N. 2008. Standard guidelines of care for chemical peels. Indian Journal of Dermatology, Venereology and Leprology, 74, 5-12.
[4] Kim, W-S., Galderhead, R. G. 2011. Is light-emitting diode phototherapy (LED-LLLT) really effective? Laser Therapy, 20(3), 205-215.
[5] Lee, K. C., Wambier, C. G., Soon, S. L., Sterling, J. B., Landau, M., Rullan, P., Brody, H. J. 2018. Basic chemical peeling: Superficial and medium-depth peels. Journal of the American Academy of Dermatology, 81(2), 313-324.
[6] O’Connor, A. A., Lowe, P. M., Shumack, S., Lim, A. C. 2018. Chemical peels: A review of current practice. Australian Journal of Dermatology, 59, 171-181.
[7] Ozog, D. M., Rkein, A. M., Fabi, S. G., Gold, M. H., Goldman, M. P., Lowe, N. J., Martin, G. M., Munavalli, G. S. 2016. Photodynamic Therapy: A Clinical Consensus Guide. The American Society for Dermatologic Surgery, 42, 804-827.
[8] Soleymani, T., Lanoue, J., Rahman, Z. 2018. A Practical Approach to Chemical Peels: A Review of Fundamentals and Step-by-step Algorithmic Protocol for Treatment. Journal of Clinical and Aesthetic Dermatology, 11(8), 21-28.
[9] Sreena, M., Zaidi, U., Kiran, A. 2018. Efficacy of 30% Salicylic Acid and Jessner Solution Chemical Peeling in Patients with Epidermal Melasma. Journal of Medicine, Physiology and Biophysics, 47, 7-11.
[10] Szeimies, R-M., Lischner, S., Philipp-Dormston, W., Walker, T., Hiepe-Wegener, D., Feise, K., Podda, M., Prager, W., Kohl, E., Karrer, S. 2013. Photodynamic therapy for skin rejuvenation: treatment options- results of a consensus conference of an expert group for aesthetic photodynamic therapy. Journal of the German Society of Dermatology, 11(7), 632-636.
[11] Wunsch, A., Matuschka, K. 2014. A Controlled Trial to Determine the Efficacy of Red and Near-Infrared Light Treatment in Patient Satisfaction, Reduction of Fine Lines, Wrinkles, Skin Roughness, and Intradermal Collagen Density Increase. Photomedicine and Laser Surgery, 32(2), 93-100.
Comments