Öeldakse, et aeg parandab kõik haavad. Kuid vahel jääb haava paranedes püsima silmatorkav arm, mille märkamatuks muutmine võib osutuda lausa nuhtluseks.
„Armid on osa paranemisprotsessist pärast seda, kui nahk on saanud vigastada või kahjustada mõne trauma, kirurgilise sekkumise, akne, infektsiooni või haiguse tõttu,“ selgitab Medicina kliiniku esteetilise meditsiini õde Kristine Kõps. „Kuna nahal on suurepärane võime ise paraneda, kasvatab ta kokku uusi kudesid ja „lükkab“ haava kokku.“ Teisisõnu – keha parandab haavad sidekoega ja tulemuseks on armid. Kõpsi sõnul on armide teke otseselt seotud kollageeni sünteesi häirega, mis on omakorda tingitud fibroplastide – sidekoe moodustumisele kaasa aitavate rakkude – häiritud tööst kahjustunud nahas.
Haavast armiks
Mida kiiremini haav paraneb, seda väiksem on hilisem armi tekke risk. „Mida vanem on arm, seda raskem on teda korrigeerida,“ tõdeb Kristine Kõps. Esimesel 12–18 kuul, mil arm on veel küpsemisfaasis, saab selle väljanägemist paremaks muuta.
„Nn normaalsete haavade korral on haava kokkutõmbumine paranemisprotsessi tavaline osa,“ räägib Kõps. „Hüpertroofiliste ja keloidarmide korral jätkub protsess ka pärast epiteliseerumise lõppu. Tulemuseks on jätkuv haava kokkutõmbumine, mis võib olla valulik ning naha koemuutuste tõttu liigese liikumisulatust piirav. Muud tegurid, mis kaasuvad hüpertroofiliste ja keloidarmidega, on näiteks higinäärmete kahjustuse tõttu tekkinud sügelustunne ja armi ülitundlikkus,“ jätkab Kõps. „Hüpertroofiline arm on oma olemuselt väga kuiv, kui ei saa piisavalt niisutust.“
Tunne oma armi
Erinevaid armide tüüpe loetlev Kristine Kõps nimetab esmalt kontraktuuri arme, mis tekivad sagedamini põletushaavadele. Kontraktuurid ehk koemuutused tihendavad nahka ja võivad tekitada vastavas piirkonnas liigutamispiirangut, eriti kui armid asetsevad liigese kohal. Armi kontraktuur võib olla sügav, mõjutades ka nahaaluseid lihaseid ja närve.
Sissepoole ulatuvad atroofilised armid tulenevad enamasti aknest või tuulerõugetest. Aknearmid muutuvad nähtavamaks vanusega, mil nahk kaotab enam kollageeni ja elastiini.
Põletus-, trauma- või operatsioonihaava paranemine ei lõpe veel haava kokkukasvamisega. Õnnestunud armistumisest annab tunnistust elastne ja lame, nahapinnaga tasa olev punakas, kahvaturoosa või märkamatu arm.
Lamedad armid võivad esialgu olla nahapinnast kõrgemad, kuid lamenevad aja jooksul, muutudes heledamaks. Selliste armide paranemiseks kulub umbes kaks aastat, kuid täielikult ei kao need kunagi.
Värske keloidarm on punaka või lillaka alatooniga, võib muutuda aja jooksul järk-järgult kahvatuks ning pehmemakoeliseks. „Arm sügeleb, on valulik, ning võib tekitada valu järsul liigutamisel, kui on liiga pingul ja paikneb (liikuva) liigese läheduses,“ jätkab Kõps. „Keloidarm võib tekkida kõigil, kuid rohkem esineb seda tumedama nahaga inimestel, punajuukselistel ning neil, kellel on eelsoodumus.“ Potentsiaalselt alluvad keloidarmid halvemini ravile kui hüpertroofilised armid.
Hüpertroofilised armid on paksukoelised ja punaka või lillaka varjundiga. „Kirurgiline sekkumine (nt keisrilõige) soodustab taolise armkoe teket. Olemuselt ei ole nad aga „üle piiri vohavad“ nagu seda on keloidarmid. Ühtlasi võivad hüpertroofilised armid aja jooksul muutuda väiksemaks.“ Seejuures ei muutu nad siiski täiesti lamedaks ega nahaga ühtlaseks.
Aknearmid ehk nn jääkild-tüüpi armid on nahapinnast madalamad, tekivad nahahaiguste (akne) mõjul ning jäävad aastatega heledamaks.
Venitusarmid tekivad siis, kui nahk venib n-ö liiga ruttu ning sidekoed naha all saavad kahjustada. Enamasti tekivad venitusarmid raseduse ajal, puberteedieas või kaalutõusu ning seejärgse kaalulanguse tagajärjel.
Mitte kõik armid ei vaja töötlemist, et muutuda vähem märgatavamaks. „Haava asukoht mängib selget rolli,“ lisab esteetilise meditsiini õde. „Abaluu piirkond, kõrvapiirkond ja kehatüve keskjoon on alad, kus nn patoloogilised armid (hüpertroofilised ja keloidarmid) võivad tekkida sagedamini.
Paranemise kiirendajad
Kuigi armidel on võime ise ajas „ilusamaks“ muutuda, pakub moodne meditsiin protsessi kiirendamiseks erinevaid protseduure. Armkoel ei ole võimet täielikult paraneda, kuid enamikku arme saab järk-järgult pehmendada ning ümbritseva nahaga ühtlasemaks muuta. Armiravis määrab paljut inimese vanus, tervislik seisund ja geneetika.
Ühed keerulisemad armid on striiad ehk venitusarmid. „Häid tulemusi saab aga akne, hüpertroofiliste ja keloidsete armide ravis,“ kinnitab Kõps. „Keloidarmid alluvad ravile vähem kui hüpertroofilised armid.“ Viimaseid saab tema sõnul enamasti hästi töödelda silikoongeeliga, mis pehmendab armi, suurendades niiskussisaldust sarvkihis. Nahk saab „hingata“ ning tulemuseks on pehmem, ühtlasem ning vähem sügelev armkude. Silikoongeeli ja armiplaastreid kombineeritakse sageli steroidsüstidega, mis omakorda lamendavad ja õhendavad armi pinda.
Juba tekkinud armkoe leevendamiseks on mitmeid võimalusi: elastomeerid (silikoonid), lahased, surveteraapia ja külmaravi. Armkoe massaaž hõlmab sügavniisutava kreemi pealekandmist ning piirkonna masseerimist 3–5 korda päevas. Keemilisi koorimisi tehakse peamiselt aknearmidele. Kristine Kõps soovitab meetodeid võimalusel kombineerida. „Just keloidarmide vähendamiseks kombineeritakse kirurgilisele sekkumisele lisaks steroidide süstimist või teisi intensiivsemaid protseduure. Üldiselt aga sekkutakse armiravi korral kirurgiliselt juhul, kui spetsialistid leiavad, et see on tõesti efektiivne.“
Protseduurid ja hooldustooted kiirendavad paranemisprotsessi, pakkudes samas rohkem mugavustunnet armi küpsemise perioodil. „Küpseks saamise periood sõltub inimesest ja mitmest mõjurist: haava suurus, sügavus, piirkond, vanus, pärilikkus, nahatüüp (sh pigmentatsioon) ning vastuvõtlikkus eri protseduuridele,“ selgitab Kõps.
Moodne lasertehnoloogia
Üks moodsamatest meetoditest on armi lihvimine laseriga. Uuemad laserid säästavad rohkem nahka. „Soojusenergia, mida laser viib sügavale nahka, kahjustab naha pealiskihti vähem, kuid stimuleerib kollageeni tootmist. Vaskulaarsete laserite kasutamise eesmärk armiravis on ühtlustada armkoe värvust, muuta see sarnasemaks naha värvusega ning lamendada armi pinda. Laserite kasutamine on armide ravis näidanud väga häid tulemusi.“
Laste näonahka Kristine Kõps esimese valikuna laseriga kindlasti ei raviks, eelkõige seetõttu, et see ei ole lapsele mugav, vajab põhjalikku selgitust ning kohalikku tuimastust. „Mõistagi on õigem töödelda pigem värsket armi ning esmalt tuleks hinnata, kui silmatorkav arm lapsel on,“ jätkab esteetilise meditsiini õde. Sellest tulenevalt valitakse esmane meetod. „Silikoongeel ja armiplaastrid, mida võib kasutada ka lastel armide raviks, võiks olla üks esmaseid võimalusi,“ märgib Kõps.
Väikelapse nahk paraneb hoopis teistmoodi kui vanemal inimesel. „Laps ei ole miniatuurne täiskasvanu, vaid tema kasvupotentsiaal annab teatud eelised haavade paranemisel ja armistumisel,“ toonitab Kõps. „Näiteks kuni kuuekuuste imikute haavad paranevad väga kiiresti ning jääb vaid märkamatu arm. Kuni kaheaastaste laste armide tekke muster on pigem ettearvamatu,“ selgitab Kõps. „Kaheaastastele kuni teismelistele lastele võib tekkida arm kergesti ja kiiresti. Seda soosivad kasvuga seotud füsioloogilised protsessid.“
Aega, kannatust ja järjepidevust
Iga armi ravi on olenemata meetodist kulukas. „Armiravi ei ole odav, sest vajab aega, kannatust ning järjepidevust,“ kinnitab Kristine Kõps. „Kindlasti nõuab ravi kvaliteetset toodet ja/või head laseraparaati.“ Võrdluseks toob ta välja, et kui kuus grammi silikoongeeli maksab umbes 30 eurot, mille ajaline kasutamine sõltub sellest, kui suur on armi pindala, algavad laserravi ühe korra hinnad 100–150 eurost ning protseduure tehakse enamasti 3–10 korda.
Seoses läheneva kevadega paneb Kristine Kõps südamele, et ühelegi armile ei ole soovitatav päikesekiirgus. „Päike võib tekitada armile või selle ümber hüperpigmentatsiooni, mis muudab armi veelgi nähtavamaks. Laserravi ajal on päevitamine sootuks keelatud.“
Tekst: Krista Kiin
Artikkel ilmus ajakirja "Naerata" 2024. kevadnumbris ja õde Kristine Kõps jagas oma teadmisi
Comments