Hüperpigmentatsioonihäire nagu melasma väljendub suurenenud melaniini ehk pigmendirakkude tootlikuses. Tekkinud hüperpigmentatsioon võib suuresti negatiivselt mõjutada häire all kannatavate inimeste elu, eriti kui probleem asub näol ning muudel nähtavatel kehapiirkondadel.
Melasma puhul on pigmendirakke tootvad melanotsüüdid krooniliselt ehk ravimatult üliaktiivses olekus ning pidevalt valmis oma rolli naha kaitsmisel rakendama. Enim on mõjutatud III-V fototüübiga ja igas vanuses inimesed.
Melasma tekke põhjuste ning ravivõtete kohta puuduvad senini täpsed arusaamad. Küll on leitud aga kindlaid seoseid hormonaalsete muutuste osas, eriti mis puudutab östrogeeni hulka organismis. Teadaolevalt on üheks melasma vallandajaks rasedus.
Selleks, et mõista melasma ravi keerulisust, on tarvis mõista pigmenteerunud alade asumise sügavust nahakihtides. Kergemini mõjutatav ning sagedamini esinev on epidermaalses ehk naha pealmistes kihtides asuv hüperpigmenteerumine. Melasma puhul asub pigemendisügavus aga dermises, kus asuvad ka vere- ja lümfisooned, närvilõpmed, puute- ja valutundlikud rakud, rasunäärmed, higinäärme juhad jne.
Kuldstandard hüperpigmentasiooni ravis senini on toopiliste vahendite kasutamine, kuigi keemiliste koorimiste ning aparaadiprotseduuride ravikäiku kombineerimine on andnud järjest positiivsemaid tulemusi.
Ravi planeerides keskendutakse peamiselt järgmistele mehhanismidele:
- peatada, aeglustada ja/või ennetavad pigmendi tekke protsessi;
- lõhkuda juba naharakkudele kinnitunud pigmendisidemeid;
- eemaldada välispidiselt pigmenteerunud naharakke;
- alandada põletikuprotsesse nahas.
Toopiline nahka helestav ravi koos igapäevase päiksekaitse kreemi kasutamisega on essentsiaalne potentsiaalsete edusammude saavutamiseks. Teisesena võiks raviskeemi rakendada keemilised koorimised ning viimase variandina aparaadiprotseduurid nagu IPL, laser.
Kasutatud kirjandus:
Comments